Iga lugu on osa suuremast loost

Päevikupidajad ja blogijad on kindlasti kogenud, et aja möödudes muutuvad ka lihtsad igapäevased tähelepanekud põnevaks lugemiseks ning tekib erinevate perioodide võrdlemise võimalus. Samas ei pea kogutud lood olema sugugi päeviku vormis ning andma möödunust täielikku ülevaadet. Ka üksikud toredad juhtumised on väärt säilitamist. 

Kui keegi lähedastest on lahkunud, mõeldakse sageli, et seda või teist oleks võinud küsida ja täpsemini teada saada, sest juba ühe inimpõlve jooksul võib meie elu-olu väga palju muutuda ning lastelastele tundub vanavanemate noorus üsna kauge ja kummalise kogemusena. Kogutud lood aitavad aga hoida sidet erinevate põlvkondade vahel.

Meie lugudest jäävad sageli alles fotod, kuid ilma täpsema infota võivad ka fotode lood üsna kiiresti unustusse vajuda ja inimesed ning paigad fotodel jääda võõraks. Seega oleks kõige parem, kui nende fotode lood saaks kuidagi jäädvustada.

Hobi ja teraapia

Mul on olnud väga huvitavaid koostööprojekte mitmete autoritega, kes on oma elu, töö ja pere lood lähedaste jaoks kokku kogunud ja raamatuks teinud. See on kindlasti mahukas töö, kuid elus võib olla perioode, kuhu selline tegevus suurepäraselt sobib. Näiteks on nii mõnedki lood pandud kirja terviseprobleemist taastumise ajal või on tekkinud rohkem aega tänu aktiivse tööelu lõppemisele ja igapäevaste kohustuste vähenemisele. Nõnda on lugude kirjapanek ka omamoodi hobi ja teraapia.

Oma pere lugude raamatut võib koostada ka meeskonnatööna, kus vanem põlvkond saab jagada ülesandeid noorematega. Sageli on just lapsed ja lapselapsed olnud abiks  teksti vormistamisel ja toimetamisel ning kõiges selles, mis puudutab tööd arvutiga. 

Sobiv kujundus ja tehniline teostus annab raamatule väärika vormi ja tegijaile hea enesetunde. Kõige raskem on kindlasti asjaga algust teha, kuid lugude säilimine on seda vaeva väärt.